Glasuuride vastupidavus
Glasuuride vastupidavust iseloomustavad kahte tüüpi omadused – mehhaaniline ja keemiline vastupidavus.
Mehhaanilist vastupidavust iseloomustavad järgmised omadused: survekindlus, rebenemiskindlus, kriimustuskindlus, hõõrdumiskindlus ja löögitaluvus.
Keemilist vastupidavust iseloomustavad vastupidavus niiskuse, vee ja veeauru toimele ning happekindlus ja alustekindlus.
Glasuurid ei talu kõiki mõjutusi samamoodi. Nii võib näiteks survekindel glasuur olla keemiliselt ebapüsiv ja vastupidi.
Mehhaaniline tugevus
Kõvemaks muudavad glasuuri üldiselt Al2O3 ja SiO2 ning sulandajatena leelismuldmetallid CaO, MgO, BaO. Kõik need ained aga tõstavad glasuuride sulamistemperatuuri. Nii ongi keeruline saavutada tugevaid madalkuumusglasuure. Selle saavutamisel on abiks tsirkoonfritid.
Survekindlust suurendab eelkõige SiO2, aga ka Al2O3 ja B2O3 kui nende kogus pole suur. Nõrgendavad survekindlust leelised ja PbO. Nõrk survekindlus väljendub glasuuri pragunemises surve all ja selle tükkidena eraldumises.
Rebenemiskindlust parandavad B2O3, BaO, Al2O3, MgO, ZnO ja PbO, kõik vaid väikeses koguses. Rebenemiskindlust halvendavad kõik glasuuri elastsust vähendavad oksiidid, mis sageli tekitavad ka praovõrgustikku.
Kriimustuskindlus on eriti nõrk leelis- ja pliiglasuuridel. Seda parandavad ZnO, SrO, BaO, MgO, Al2O3, SiO2 ja B2O3. Hea kriimustuskindlusega on ka glasuurid, mille pind koosneb kaltsiumi-, magneesiumi- või baariumsilikaatide kristallidest.
Hõõrdumiskindlus on hea glasuuridel, mis on sulanud ühtlaseks, tugevaks ja siledapinnaliseks massiks. Hõõrdumiskindlust parandavad MgO, ZrO2, Al2O3, SiO2, SnO2 ja CaO. Ka väike kogus PbO ja B2O3 võivad mõnel juhul parandada hõõrdumiskindlust. Seda halvendavad kõige enam leelismetallioksiidid ja ZnO.
Löögikindlust parandavad SnO2, ZrO2, PbO, ZnO, B2O3 ja MgO, kuid see sõltub ka paljudest muudest teguritast kui glasuuri koostis. Eriti keraamilise eseme enda tihedusest ja kõvadusest (tihedaks põlenud ese on tugevam kui ettepõletatud ese), aga ka massi ja glasuuri vahelistest pingetest. Massiga hästi kokku sulanud tugeva glasuuriga ese on ka üldiselt tugevam, samuti elastsema glasuuriga ese.
Keemiline vastupidavus
Üldiselt on hea keemilise kindlusega need glasuurid, mis sisaldavad suhteliselt palju Al2O3 ja SiO2 ning mis tulenevalt aeglasest jahtumisest on pingevabad (vt klaasimoodustaja SiO2).
Niiskuskindlus. Mida rohkem on glasuuris leelismetallioksiide (nagu paljudes madalkuumusglasuurides), seda halvemini talub glasuur vett. Niiskuse-, vee- ja aurukindlust tõstab Al2O3, SiO2 ja ZrO2 osakaalu suurendamine ning osade leelismetallide asendamine leelismuldmetallidega.
Üldiselt on happelised glasuurid vähem vastupidavad leelistele ja vastupidi, kuigi seal on erandeid.
Happekindlus. Kõige vähem taluvad happeid leelisglasuurid, neist nõrgim on Na2O, järgnevad K2O ja Li2O. Kui osa neist asendada leelismuldmetallidega, paraneb ka happetaluvus, kuid kui leelismuldmetallid hakkavad glasuuri matistama, muutub ka glasuur nõrgemaks. NB! Erandiks on BaO, mis võib mõnel juhul ka läikivast glasuurist välja leostuda. Glasuuri happekindlust parandab ZrO2, SiO2, Al2O3 ja TiO2 lisamine.
Alustekindlus. Parima alustekindlusega glasuuri saab ZrO2 abil. Kuigi SiO2 on ise happeline, saadakse ka temast alustele hästi vastupidavaid glasuure. Selleks peab nende ränidioksiidi tase olema küllalt kõrge. Nii kasutatakse ka laborites palju räniklaasist esemeid, kuigi ta valmistamine on kõrgest sulamistemperatuurist tulenevalt keeruline. Alustekindluse suurendamiseks lisatakse glasuuri ka Al2O3 ja veidi B2O3. Leelismetallide ja leelismuldmetallide oksiidid ei mõju glasuuride alustekindlusele.
Glasuuride vastupidavust iseloomustavad kahte tüüpi omadused – mehhaaniline ja keemiline vastupidavus.
Mehhaanilist vastupidavust iseloomustavad järgmised omadused: survekindlus, rebenemiskindlus, kriimustuskindlus, hõõrdumiskindlus ja löögitaluvus.
Keemilist vastupidavust iseloomustavad vastupidavus niiskuse, vee ja veeauru toimele ning happekindlus ja alustekindlus.
Glasuurid ei talu kõiki mõjutusi samamoodi. Nii võib näiteks survekindel glasuur olla keemiliselt ebapüsiv ja vastupidi.
Mehhaaniline tugevus
Kõvemaks muudavad glasuuri üldiselt Al2O3 ja SiO2 ning sulandajatena leelismuldmetallid CaO, MgO, BaO. Kõik need ained aga tõstavad glasuuride sulamistemperatuuri. Nii ongi keeruline saavutada tugevaid madalkuumusglasuure. Selle saavutamisel on abiks tsirkoonfritid.
Survekindlust suurendab eelkõige SiO2, aga ka Al2O3 ja B2O3 kui nende kogus pole suur. Nõrgendavad survekindlust leelised ja PbO. Nõrk survekindlus väljendub glasuuri pragunemises surve all ja selle tükkidena eraldumises.
Rebenemiskindlust parandavad B2O3, BaO, Al2O3, MgO, ZnO ja PbO, kõik vaid väikeses koguses. Rebenemiskindlust halvendavad kõik glasuuri elastsust vähendavad oksiidid, mis sageli tekitavad ka praovõrgustikku.
Kriimustuskindlus on eriti nõrk leelis- ja pliiglasuuridel. Seda parandavad ZnO, SrO, BaO, MgO, Al2O3, SiO2 ja B2O3. Hea kriimustuskindlusega on ka glasuurid, mille pind koosneb kaltsiumi-, magneesiumi- või baariumsilikaatide kristallidest.
Hõõrdumiskindlus on hea glasuuridel, mis on sulanud ühtlaseks, tugevaks ja siledapinnaliseks massiks. Hõõrdumiskindlust parandavad MgO, ZrO2, Al2O3, SiO2, SnO2 ja CaO. Ka väike kogus PbO ja B2O3 võivad mõnel juhul parandada hõõrdumiskindlust. Seda halvendavad kõige enam leelismetallioksiidid ja ZnO.
Löögikindlust parandavad SnO2, ZrO2, PbO, ZnO, B2O3 ja MgO, kuid see sõltub ka paljudest muudest teguritast kui glasuuri koostis. Eriti keraamilise eseme enda tihedusest ja kõvadusest (tihedaks põlenud ese on tugevam kui ettepõletatud ese), aga ka massi ja glasuuri vahelistest pingetest. Massiga hästi kokku sulanud tugeva glasuuriga ese on ka üldiselt tugevam, samuti elastsema glasuuriga ese.
Keemiline vastupidavus
Üldiselt on hea keemilise kindlusega need glasuurid, mis sisaldavad suhteliselt palju Al2O3 ja SiO2 ning mis tulenevalt aeglasest jahtumisest on pingevabad (vt klaasimoodustaja SiO2).
Niiskuskindlus. Mida rohkem on glasuuris leelismetallioksiide (nagu paljudes madalkuumusglasuurides), seda halvemini talub glasuur vett. Niiskuse-, vee- ja aurukindlust tõstab Al2O3, SiO2 ja ZrO2 osakaalu suurendamine ning osade leelismetallide asendamine leelismuldmetallidega.
Üldiselt on happelised glasuurid vähem vastupidavad leelistele ja vastupidi, kuigi seal on erandeid.
Happekindlus. Kõige vähem taluvad happeid leelisglasuurid, neist nõrgim on Na2O, järgnevad K2O ja Li2O. Kui osa neist asendada leelismuldmetallidega, paraneb ka happetaluvus, kuid kui leelismuldmetallid hakkavad glasuuri matistama, muutub ka glasuur nõrgemaks. NB! Erandiks on BaO, mis võib mõnel juhul ka läikivast glasuurist välja leostuda. Glasuuri happekindlust parandab ZrO2, SiO2, Al2O3 ja TiO2 lisamine.
Alustekindlus. Parima alustekindlusega glasuuri saab ZrO2 abil. Kuigi SiO2 on ise happeline, saadakse ka temast alustele hästi vastupidavaid glasuure. Selleks peab nende ränidioksiidi tase olema küllalt kõrge. Nii kasutatakse ka laborites palju räniklaasist esemeid, kuigi ta valmistamine on kõrgest sulamistemperatuurist tulenevalt keeruline. Alustekindluse suurendamiseks lisatakse glasuuri ka Al2O3 ja veidi B2O3. Leelismetallide ja leelismuldmetallide oksiidid ei mõju glasuuride alustekindlusele.