Terra sigillata
Terra sigillata on antiikkeraamikale iseloomulik tehnika, mille tulemusel saadi esemele sile, glasuuritaoliselt poolläikiv pealispind. Tegemist on hästi peeneteralise angoobiga, mis kantakse toorele esemele ja poleeritakse poolkuiva ja/või täiesti kuivana sobiva koostisega ümara kivi või luust, metallist, nahast vm sobivast materjalist valmistatud tööriistaga. Sellist pinnatöötlust on aegade jooksul kasutatud madalkuumuskeraamika silendamiseks ja tihendamiseks nii Ameerikas, Aafrikas kui Kaug-Idas. Tavaliselt põletati eri värvi angoobidega maalitud esemed hapnikurikkalt, aga ühevärvilisi esemeid võidi põletuses ka täiesti mustaks redutseerida. Maalitud, kuid hapnikuvaeselt põletatud keraamikat esindab indiaanikeraamika taaselustaja Maria Montoya Martinezi looming: http://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&NR=1&v=1zrTO1KYhQs
Terra sigillata ühevärvilist varianti võib näha reljeefsetel Rooma impeeriumi aegsetel anumatel, mis on põletatud hapnikurikkas keskkonnas ja on seetõttu punasavi tooni punased.
Terra sigillata on antiikkeraamikale iseloomulik tehnika, mille tulemusel saadi esemele sile, glasuuritaoliselt poolläikiv pealispind. Tegemist on hästi peeneteralise angoobiga, mis kantakse toorele esemele ja poleeritakse poolkuiva ja/või täiesti kuivana sobiva koostisega ümara kivi või luust, metallist, nahast vm sobivast materjalist valmistatud tööriistaga. Sellist pinnatöötlust on aegade jooksul kasutatud madalkuumuskeraamika silendamiseks ja tihendamiseks nii Ameerikas, Aafrikas kui Kaug-Idas. Tavaliselt põletati eri värvi angoobidega maalitud esemed hapnikurikkalt, aga ühevärvilisi esemeid võidi põletuses ka täiesti mustaks redutseerida. Maalitud, kuid hapnikuvaeselt põletatud keraamikat esindab indiaanikeraamika taaselustaja Maria Montoya Martinezi looming: http://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&NR=1&v=1zrTO1KYhQs
Terra sigillata ühevärvilist varianti võib näha reljeefsetel Rooma impeeriumi aegsetel anumatel, mis on põletatud hapnikurikkas keskkonnas ja on seetõttu punasavi tooni punased.
Palju keerukam oli Vana-Kreeka puna-mustade maalitud keraamiliste nõude valmistamine. Nende valmimise juures oli väga oluline ahjus oleva keskkonna muutmine põletuse käigus. Kui sooviti punaseid figuure mustal taustal, kaeti taust peeneteralise angoobiga ja figuurid jäeti katmata. Angoob oli valmistatud samuti punasest savist, ehk maaliti nö punasega punasele. Angoobiga kaetud pind poleeriti. Kuna tulemuseks oli must läikiv pind, arvati uusajal et tegemist on mingi musta glasuuriga.
Säilitusanum musta maalinguga, Kreeka, 530-520 eKr.
http://blogs.getty.edu/iris/ancient-greek-pottery-lends-its-secrets-to-future-space-travel/
http://blogs.getty.edu/iris/ancient-greek-pottery-lends-its-secrets-to-future-space-travel/
Põletati kuni lõpptemperatuuri saavutamiseni (900-1000°C) hapnikurikkalt, aga seejärel suleti ahi õhukindlalt, millega kaasnes reduktsioon. Reduktsiooni suurendamiseks lisati ahju enne lõplikku sulgemist niisket kütet. Selle tulemusel muutusid ahjus olnud esemed üleni mustaks (nii angoobiga kaetud kui katmata osad). Pärast temperatuuri mõningast langemist lasti ahju vähesel määral hapnikku. Selle tagasioksüdeerumise tulemusena muutusid poorsemad angoobiga mitte kaetud pinnad (antud juhul taust) tagasi punaseks, aga tihedamad angoobiga kaetud pinnad (figuurid) jäi mustaks. Kui reoksüdatsioon oleks kestnud pikemalt ja/või alanud kõrgemal temperatuuril, oleksid esemed üleni enam-vähem punaseks muutunud. Liiga madalal temperatuuril alustatud reoksüdatsioon poleks aga suutnud ka ilma angoobita pinda piisavalt mõjutada ja tulemus oleks olnud üleni must.
Terra sigillata valmistamiseks kasutati Vana-Kreekas tõenäoliselt hästi peeneteralist rauarikast Attika savi. Savist valmistatud lobri setitati, mille tulemusena anuma ülaossa kogunes vesi, kõige jämedamad osakesed vajusid põhja ja keskele jäi suspensioon, mida oligi vaja angoobi valmistamiseks. Et settimist kiirendada, lisati savilobrile puutuhast välja pestud leelisi. Setitamisanumast välja sifoneeritud suspensiooni pidi aurutama, muidu sisaldus tas liiga palju vett. Et saadud terra sigillata püsiks ühtlane, võidi lisada veidi flokulandina toimivat veiniäädikat.
Terra sigillatat võib valmistada ka valgest savist. Selleks võib valida mõne pallsavi, aga võib katsetada ka potselaniga. Deflokulandina kasutatakse tänapäeval kas soodat, vesiklaasi või naatrium-heksametafosfaati (või sama ainet sisaldavat nõudepesumasinapulbrit).
Ligikaudsed kogused on: 7 liitrit kuuma vett, milles lahustatakse kas 15g Na(PO3)6 või 100-150g Calgoni vmt pulbrit. Lisatakse savipulber, lastakse tal niiskuda ja segatakse korralikult. Segu hoitakse 48 tundi ja eraldatakse alguses vesi ning seejärel keskel olev suspensioon.
Terra sigillata valmistamiseks kasutati Vana-Kreekas tõenäoliselt hästi peeneteralist rauarikast Attika savi. Savist valmistatud lobri setitati, mille tulemusena anuma ülaossa kogunes vesi, kõige jämedamad osakesed vajusid põhja ja keskele jäi suspensioon, mida oligi vaja angoobi valmistamiseks. Et settimist kiirendada, lisati savilobrile puutuhast välja pestud leelisi. Setitamisanumast välja sifoneeritud suspensiooni pidi aurutama, muidu sisaldus tas liiga palju vett. Et saadud terra sigillata püsiks ühtlane, võidi lisada veidi flokulandina toimivat veiniäädikat.
Terra sigillatat võib valmistada ka valgest savist. Selleks võib valida mõne pallsavi, aga võib katsetada ka potselaniga. Deflokulandina kasutatakse tänapäeval kas soodat, vesiklaasi või naatrium-heksametafosfaati (või sama ainet sisaldavat nõudepesumasinapulbrit).
Ligikaudsed kogused on: 7 liitrit kuuma vett, milles lahustatakse kas 15g Na(PO3)6 või 100-150g Calgoni vmt pulbrit. Lisatakse savipulber, lastakse tal niiskuda ja segatakse korralikult. Segu hoitakse 48 tundi ja eraldatakse alguses vesi ning seejärel keskel olev suspensioon.
Punane terra sigillata ja tume glasuur
http://www.maryfoxpottery.ca/portfolio/bottle-vases/
http://www.maryfoxpottery.ca/portfolio/bottle-vases/