Madalkuumuskeraamika
Madalkuumuskeraamika on peale põletust enamasti poorne ja suhteliselt pehme. Seda põhjustab savimasside koostis, milles on palju peeneteralist madalalt sulavat savi, mille paakumisintervall on väike ja seetõttu on neid keeruline paakunuks põletada ilma et ese deformeeruks. Madalkuumuse savimassidest saab lugeda osas „Keraamika tehnoloogia I” ja L.Rohlini „Keraamika käsiraamat” lk 264–265.
Madalkuumuskeraamika on vanim ja kõige pikemat aega kasutusel olnud keraamika liik. Kogu kiviaegne keraamika, ükskõik kus maakera paigas, on ilma glasuurita madalal kuumusel põletatud esemed, millede dekoreerimiseks kasutati kas kraapimis-, modelleerimis- või maalimistehnikaid. Maaliti peamiselt saviainet sisaldavate muldvärvidega, mis kannatasid ka põletust. Sellise maalitehnika nö täiuseni arenduseks võib lugeda Vana-Kreekas valmistatud terra sigillata esemeid, mille lõpptulemuses oli oluline osa põletusel. Perfektse maalinguga paistab silma ka Pueblo indiaanlaste keraamika: http://elmoreindianart.com/Collections/Pueblo_Pottery/
Madalkuumusglasuurid võeti kasutusele kõige varem Lähis-Idas, kust teave levis nii Lääne-Euroopa poole kui ka tõenäoliselt Hiina suunda. Levinuimad madalkuumuse glasuurid olid leelisglasuurid ja pliiglasuurid, milledele erinevaid värvivaid oksiide lisades saadi türkiisglasuure, tinaglasuure, lüsterglasuure, grafiitmusti glasuure jt. XIX sajandi lõpust alates hakati keraamikas otsima alternatiive pliile ja glasuuri sulandajana võeti kasutusele ka diboortrioksiid enamasti booraksi kujul. Tervisekahjustuste vähendamiseks ja glasuuride säilitamise parendamiseks hakati XX sajandil mürgiseid ja/või vees lahustuvaid glasuurikomponente suuremas ulatuses frittima.
Glasuure on liigiti käsitletud juba osas „Keraamika tehnoloogia II”. Siin käsitletakse eraldi glasuuri komponente ja glasuuri moodustavate oksiidide omadusi.
Madalkuumuskeraamika on peale põletust enamasti poorne ja suhteliselt pehme. Seda põhjustab savimasside koostis, milles on palju peeneteralist madalalt sulavat savi, mille paakumisintervall on väike ja seetõttu on neid keeruline paakunuks põletada ilma et ese deformeeruks. Madalkuumuse savimassidest saab lugeda osas „Keraamika tehnoloogia I” ja L.Rohlini „Keraamika käsiraamat” lk 264–265.
Madalkuumuskeraamika on vanim ja kõige pikemat aega kasutusel olnud keraamika liik. Kogu kiviaegne keraamika, ükskõik kus maakera paigas, on ilma glasuurita madalal kuumusel põletatud esemed, millede dekoreerimiseks kasutati kas kraapimis-, modelleerimis- või maalimistehnikaid. Maaliti peamiselt saviainet sisaldavate muldvärvidega, mis kannatasid ka põletust. Sellise maalitehnika nö täiuseni arenduseks võib lugeda Vana-Kreekas valmistatud terra sigillata esemeid, mille lõpptulemuses oli oluline osa põletusel. Perfektse maalinguga paistab silma ka Pueblo indiaanlaste keraamika: http://elmoreindianart.com/Collections/Pueblo_Pottery/
Madalkuumusglasuurid võeti kasutusele kõige varem Lähis-Idas, kust teave levis nii Lääne-Euroopa poole kui ka tõenäoliselt Hiina suunda. Levinuimad madalkuumuse glasuurid olid leelisglasuurid ja pliiglasuurid, milledele erinevaid värvivaid oksiide lisades saadi türkiisglasuure, tinaglasuure, lüsterglasuure, grafiitmusti glasuure jt. XIX sajandi lõpust alates hakati keraamikas otsima alternatiive pliile ja glasuuri sulandajana võeti kasutusele ka diboortrioksiid enamasti booraksi kujul. Tervisekahjustuste vähendamiseks ja glasuuride säilitamise parendamiseks hakati XX sajandil mürgiseid ja/või vees lahustuvaid glasuurikomponente suuremas ulatuses frittima.
Glasuure on liigiti käsitletud juba osas „Keraamika tehnoloogia II”. Siin käsitletakse eraldi glasuuri komponente ja glasuuri moodustavate oksiidide omadusi.