Värvivad komponendid
Glasuurid on ilma värvivate komponentideta kas täiesti läbipaistvad, poolläbipaistvad või katvad ja kas täiesti värvitud või valkjad. Värvi annavad keraamikas järgmised komponendid:
1) ioonid (Fe 2+, Cu 2+, F 3+ jne) ehk klaasis lahustunud osakesed
2) kolloidsed metallid (Au, Cu jne)
3) pigmendid
Värvivate ioonide hulka kuuluvad metallide (Co, Fe, Mn, Cr, U ja Cu) oksiidid, hüdroksiidid, karbonaadid, fosfaadid, kromaadid ja nitraadid, mis on lahustunud klaasis.
Erinevalt värvipigmentidest, sulavad enamus värvivatest oksiididest glasuuris kas osaliselt või täielikult. Seetõttu on ka oksiididest saadav värvumise tulemus erinev kui pigmente kasutades. Värv oleneb sellest kuivõrd metallioksiidid glasuuris lahustuvad, milliseid ühendeid moodustavad nad koos teiste glasuurikomponentidega või kas ioonid muutuvad elemendiks. See omakorda sõltub põletuskeskkonnast (kas hapnikku palju või vähe), temperatuurist, sulafaasi pikkusest, osakeste suurusest jpm teguritest. Seetõttu eelistataksegi tööstuses värvipingmente.
Stuudiokeraamikud kasutavad sageli metallioksiide ja -karbonaate. Värvi annavad ka metallisoolad (sulfaadid, nitraadid, kloriidid), mida glasuuride värvimisel ei kasutata, sest nad on vees lahustuvad. Vesilahustena kasutatakse neid glasuurialuses maalis. Samuti kasutatakse metallisooli tööstuslikult värvipigmentide valmistamisel.
Glasuurid on ilma värvivate komponentideta kas täiesti läbipaistvad, poolläbipaistvad või katvad ja kas täiesti värvitud või valkjad. Värvi annavad keraamikas järgmised komponendid:
1) ioonid (Fe 2+, Cu 2+, F 3+ jne) ehk klaasis lahustunud osakesed
2) kolloidsed metallid (Au, Cu jne)
3) pigmendid
Värvivate ioonide hulka kuuluvad metallide (Co, Fe, Mn, Cr, U ja Cu) oksiidid, hüdroksiidid, karbonaadid, fosfaadid, kromaadid ja nitraadid, mis on lahustunud klaasis.
Erinevalt värvipigmentidest, sulavad enamus värvivatest oksiididest glasuuris kas osaliselt või täielikult. Seetõttu on ka oksiididest saadav värvumise tulemus erinev kui pigmente kasutades. Värv oleneb sellest kuivõrd metallioksiidid glasuuris lahustuvad, milliseid ühendeid moodustavad nad koos teiste glasuurikomponentidega või kas ioonid muutuvad elemendiks. See omakorda sõltub põletuskeskkonnast (kas hapnikku palju või vähe), temperatuurist, sulafaasi pikkusest, osakeste suurusest jpm teguritest. Seetõttu eelistataksegi tööstuses värvipingmente.
Stuudiokeraamikud kasutavad sageli metallioksiide ja -karbonaate. Värvi annavad ka metallisoolad (sulfaadid, nitraadid, kloriidid), mida glasuuride värvimisel ei kasutata, sest nad on vees lahustuvad. Vesilahustena kasutatakse neid glasuurialuses maalis. Samuti kasutatakse metallisooli tööstuslikult värvipigmentide valmistamisel.
Kolloidsed värvained on hapnikuvaeses keskkonnas: metallid kuld, hõbe ja plaatina; vask(I)oksiid; metalne vask koos tinaoksiidi või koos tina-ja raudoksiidiga; seleen ja kaadmiumsulfiid. Hapnikurikkas keskkonnas seleeniühendid ilma kaadmiumsulfiidita.
Saadava värvi kvaliteet ja intensiivsus sõltuvad teatud määral osakeste suurusest. Näiteks – kui Cu osakesed kasvavad liiga suureks, kaob intensiivne punane toon ja asendub pruunikaspunasega. Kui osakesed muutuvad aga liiga väikeseks, lahustuvad nad glasuuris ja muutuvad värvivateks ioonideks, andes jällegi pruunika või hoopis sinaka tooni.
Saadava värvi kvaliteet ja intensiivsus sõltuvad teatud määral osakeste suurusest. Näiteks – kui Cu osakesed kasvavad liiga suureks, kaob intensiivne punane toon ja asendub pruunikaspunasega. Kui osakesed muutuvad aga liiga väikeseks, lahustuvad nad glasuuris ja muutuvad värvivateks ioonideks, andes jällegi pruunika või hoopis sinaka tooni.
Värvipigmendid ei lahustu vees ja enamasti ka mitte glasuuris, kuid annavad glasuurile ometi värvi. Nad ei ole siiski täiesti inertsed ja mõne eriti sulava glasuuri koostises võivad samuti osaliselt laguneda.
Pigmente kasutatakse kas savimassi, angoobi või glasuuri värvimiseks või valmistatakse neist värve glasuurialuse, -sisese või-pealse maali jaoks. Olenevalt värvi kasutustemperatuurist, segatakse neile juurde vastava kuumuse glasuuri. Kuid kõik värvained ei sobi kõikidele kuumustele. Paljud erksad kollased, oranzid, punased ja violetsed toonid kannatavad vaid madalkuumuse ja paremal juhul keskkuumuse temperatuure. Eriti lai värvigamma on võimalik glasuuripealse maali puhul, kus põletustemperatuur jääb alla 850°C.
Pigmentide valmistamiseks segatakse toorained omavahel ja jahvatatakse kuulveskis peeneks. Saadud värvisegu kuivatatakse ja kuumutatakse ehk kaltsineeritakse kuni orgaanika välja põleb ja komponendid ühinevad. Mõnikord on vaja aineid frittida ehk kuumutada kuni nad moodustavad sulami. Saadud värvaine peenestatakse ja sealt pestakse välja vees lahustuvad komponendid. Lõpuks jahvatatakse segu taas kuulveskis ja sõelutakse läbi sõela tihedusega 300.
Pigmente kasutatakse kas savimassi, angoobi või glasuuri värvimiseks või valmistatakse neist värve glasuurialuse, -sisese või-pealse maali jaoks. Olenevalt värvi kasutustemperatuurist, segatakse neile juurde vastava kuumuse glasuuri. Kuid kõik värvained ei sobi kõikidele kuumustele. Paljud erksad kollased, oranzid, punased ja violetsed toonid kannatavad vaid madalkuumuse ja paremal juhul keskkuumuse temperatuure. Eriti lai värvigamma on võimalik glasuuripealse maali puhul, kus põletustemperatuur jääb alla 850°C.
Pigmentide valmistamiseks segatakse toorained omavahel ja jahvatatakse kuulveskis peeneks. Saadud värvisegu kuivatatakse ja kuumutatakse ehk kaltsineeritakse kuni orgaanika välja põleb ja komponendid ühinevad. Mõnikord on vaja aineid frittida ehk kuumutada kuni nad moodustavad sulami. Saadud värvaine peenestatakse ja sealt pestakse välja vees lahustuvad komponendid. Lõpuks jahvatatakse segu taas kuulveskis ja sõelutakse läbi sõela tihedusega 300.
Rahvusvahelise ühenduse Dry Colour Manufacturers' Association kokkuleppel on värvipigmendid nende koostise kristallvõre järgi jaotatud 14 rühma. Igal värvil on oma kood, näiteks 2-02-1 on sinakas punane (CoMg)2B2O5, kus esimene number näitab rühma, teine on järjekorranumber ja kolmas näitab värvi (1 on lilla, 5 roosad ja punased jne). Vaata: DCMA pigmentide tabel.
Värvipigmente võib enamasti omavahel segada ja värvigammat laiendada. Kui pigmente kasutatakse vastavalt tootja juhendile, ei tohiks mürgitusprobleeme tekkida. Kuid ka osa pigmente on mürgised, näiteks kaadmium-seleniidi (CdSe ) oranžid ja erksad punased ning osa pigmentidest võivad reageerida glasuuriga, näiteks jälle vasega saadud toonid. Nende käsitsemisel ning põletamisel peab olema ettevaatlik.
Mitmed ained võivad leostuda valmis glasuurist hapete toimel. Need on sidrunhape puuvilja mahladest jm jookidest, õunhape õunamahlast ja siidrist, butaan- ehk võihape kohvist ja viskist, äädikhape äädikast.
Värvipigmente võib enamasti omavahel segada ja värvigammat laiendada. Kui pigmente kasutatakse vastavalt tootja juhendile, ei tohiks mürgitusprobleeme tekkida. Kuid ka osa pigmente on mürgised, näiteks kaadmium-seleniidi (CdSe ) oranžid ja erksad punased ning osa pigmentidest võivad reageerida glasuuriga, näiteks jälle vasega saadud toonid. Nende käsitsemisel ning põletamisel peab olema ettevaatlik.
Mitmed ained võivad leostuda valmis glasuurist hapete toimel. Need on sidrunhape puuvilja mahladest jm jookidest, õunhape õunamahlast ja siidrist, butaan- ehk võihape kohvist ja viskist, äädikhape äädikast.
Värvipigmentide klassifikatsioon.
Värvivad oksiidid
Keraamikud väikestes töökodades segavad oma glasuurid sageli metallioksiide kasutades ja paljude glasuuride saamiseks ongi see ainuvõimalik.
Kui eelistada läikivaid läbipaistvaid, sooje valgeid, mahedaid kollaseid-beeže ja erinevaid pruune toone, võib enamasti kindel olla et mürke neist ei eraldu. Vähemalt kesk-ja kõrgkuumuses, sest tõenäoliselt on värvimiseks kasutatud Sn, Ti, Zr või Fe ühendeid.
Oksiidide värvivaid omadusi on käsitletud ka osas „Keraamika tehnoloogia II”
Keraamikud väikestes töökodades segavad oma glasuurid sageli metallioksiide kasutades ja paljude glasuuride saamiseks ongi see ainuvõimalik.
Kui eelistada läikivaid läbipaistvaid, sooje valgeid, mahedaid kollaseid-beeže ja erinevaid pruune toone, võib enamasti kindel olla et mürke neist ei eraldu. Vähemalt kesk-ja kõrgkuumuses, sest tõenäoliselt on värvimiseks kasutatud Sn, Ti, Zr või Fe ühendeid.
Oksiidide värvivaid omadusi on käsitletud ka osas „Keraamika tehnoloogia II”