Klaasimoodustajad
SiO2
Põhiline klaasimoodustaja on ränidioksiid SiO2. Ilma ränita ei kujune glasuuri.
Temperatuuril 1710°C moodustab ta ilma lisanditeta klaasi, kuigi väga viskoosse. Et ta sulamistäppi alandada, lisataksegi sulandajaid. Samas ainult sulandavast leelismetallioksiidist ja ränidioksiidist koosnev klaasimaterjal on vees lahustuv nagu näiteks deflokulandinagi kasutatav vesiklaas NaSiO4.
Ränidioksiid suurendab glasuuride happetaluvust ja survekindlust ning vähendab nende pragunemist.
Räni saadakse lisaks liivale, kvartsile või ränikivile ka põldpagudest, kaoliinidest, savidest, vollastoniidist, talgist ja paljudest frittidest.
Kuigi ta üldiselt tõstab glasuuri sulamistemperatuuri, moodustab ta mitmete teiste ainetega koos eutektilisi ühendeid, mis sulavad suhteliselt madalal kuumusel hoolimata neis sisalduvast suurest ränidioksiidi kogusest. Muudel juhtudel jääb osa suurest ränikogusest sulamata, tekitades mati glasuuri.
Eutektiline segu on selline kahest või enamast aine koosnev segu, mis sulab võimalikult madalal temperatuuril. Seda sulamistemperatuuri nimetatatakse eutektiliseks punktiks. Eutektilisele segule on omane, et temas osalevad ained sulavad koos madalamalt kui ükski temas osalev komponent üksikuna. Kuid eutektilise punkti saavutamiseks peavad aineid olema kindlas vahekorras.
Näiteks 50% Al2O3 ja 50% SiO2 annavad segu, mis sulab umbes 1750°C, ehk madalamalt kui nende kahe aine keskmine sulamispunkt 1850°C. Kuid 10% Al2O3 ja 90% SiO2 annavad segu, mis sulab temperatuuril 1545°C, ehk madalamalt kui ränidioksiid üksi, rääkimata alumiiniumoksiidist. Madalaimat temperatuuri, mis on vajalik alumiiniumoksiidi ja ränidioksiidi teatud segu (või teiste ainete segu) sulamiseks nimetatakse eutektiliseks punktiks. Erinevatel segudel on see erineva protsentuaalse koostise juures (Hamer lk 119).
Räni- ja alumiiniumirohked glasuurid on kõvad ja vastupidavad. Kui soovitakse valmistada selliseid, on mõtekas arvestada nende eutektiliste segude proportsiooniga, et valmistatavaid glasuure ei peaks kole kõrgelt põletama.
Ka pliioksiid ja ränidioksiid annavad palju erineva sulamispunktiga eutektilisi segusid. Neist madalaimalt sulav on segu vahekorraga 10% SiO2 ja 90% PbO, mis sulab juba 510°C (eutektiline punkt), kuigi pliioksiid üksi sulab umbes 880°C.
Ränidioksiid võib esineda nelja erineva kristallvõrega: kvarts, kristobaliit, tridümiit ja kvartsklaas. Kvarts, mis on sulatatud kvartsklaasiks, ei muutu jahtudes enam tagasi kristalliliseks kvartsiks. Kõik neli ränidioksiidi faasi on keemiliselt sarnased, kuid nende kristallvõre kuju on erinev. Neist kristobaliidi omadust 226°C juures äkitselt paisuda ja jahtudes samamoodi kokku tõmbuda, saab ära kasutada madalkuumuse glasuuride pragunemise vältimiseks. Nimelt suurendab 10% kristobaliiti madalkuumusmassi kokkutõmbumist, nii et mass kahaneb isegi veidi rohkem kui glasuur ja praovõrgustikku ei teki. Sellel otstarbel lisatakse eriti valgetesse madalkuumuse massidesse flinti, mis suuremas osas muutub kristobaliidiks ja vähendab seega glasuuri pragunemist. Talgist saadav magneesium hoogustab samuti kristobaliidi teket keraamikas.
Lisaks eristatakse erinevaid kvartsi vorme - alfa ja beeta kvartsi (aga ka α ja β kristobaliiti ning α ja β tridümiiti), mis muutuvad ühest teiseks ja tagasi: alfa kvarts eksisteerib ainult kuni 573°C ja beeta kvarts üle 573°C.Üleminekul alfalt beetale kristallvõre laieneb ja tagasi muutudes väheneb. Mõnikord võib kvartsi vormimuutus põhjustada eseme pragunemist jahtumisel või isegi mõni päev hiljem. See võib juhtuda kui massis on palju vaba kvartsi, ettepõletus tehti liiga madalal temperatuuril (800°C) või jahtumine 600°C allapoole oli liiga kiire. Kvartsi vormimuutus mõjutab ka glasuure.
B2O3
Diboortrioksiidil B2O3 on kõigi kolme glasuurikomponendi omadused. Lisaks võimele klaasi moodustada on ta ka stabilisaator ja sulandaja. Boor ei saa kunagi olla ainus klaasimoodustaja (nagu räni), sest siis oleks glasuur vees lahustuv. Kuid koos räniga moodustavad nad keemiliselt hästi vastupidavaid glasuure. Pikemalt temast sulandajate juures.
P2O5
Fosforoksiid on klaasimoodustaja, mis ei sobi perfektselt Segeri molekulaarsüsteemi. Fosforoksiidiga ei saa asendada ränidioksiidi. Glasuuris ta sulab, kuid ei ühine räniga. Eraldi ainena on fosforoksiid mürgine ja sulab 580°C. Enamasti on ta ühendatud kaltsiumiga, moodustades trikaltsiumfosfaate, kus kaltsium on sulandaja ja fosfor klaasimoodustaja.
Väike kogus fosforit moodustab kolloide, mis tekitavad kolloidset opaaksust. See on omane chun-seladonidele.
Üldiselt muudab väike kogus fosforoksiidi glasuuride toone sinakamaks ja suurem kogus muudab nad katvamaks. Ta suurendab ka glasuuride soojuspaisuvust ja vähendab viskoossust ning pindpinevust.
Fosforoksiidi toorained on vees lahustuvad puutuhk, taimetuhk, kondituhk ja tehislik kondituhk trikaltsiumfosfaat. Vees mittelahustuvad on amblygoniit ja fritid (mis on kergelt vees lahustuvad).
SiO2
Põhiline klaasimoodustaja on ränidioksiid SiO2. Ilma ränita ei kujune glasuuri.
Temperatuuril 1710°C moodustab ta ilma lisanditeta klaasi, kuigi väga viskoosse. Et ta sulamistäppi alandada, lisataksegi sulandajaid. Samas ainult sulandavast leelismetallioksiidist ja ränidioksiidist koosnev klaasimaterjal on vees lahustuv nagu näiteks deflokulandinagi kasutatav vesiklaas NaSiO4.
Ränidioksiid suurendab glasuuride happetaluvust ja survekindlust ning vähendab nende pragunemist.
Räni saadakse lisaks liivale, kvartsile või ränikivile ka põldpagudest, kaoliinidest, savidest, vollastoniidist, talgist ja paljudest frittidest.
Kuigi ta üldiselt tõstab glasuuri sulamistemperatuuri, moodustab ta mitmete teiste ainetega koos eutektilisi ühendeid, mis sulavad suhteliselt madalal kuumusel hoolimata neis sisalduvast suurest ränidioksiidi kogusest. Muudel juhtudel jääb osa suurest ränikogusest sulamata, tekitades mati glasuuri.
Eutektiline segu on selline kahest või enamast aine koosnev segu, mis sulab võimalikult madalal temperatuuril. Seda sulamistemperatuuri nimetatatakse eutektiliseks punktiks. Eutektilisele segule on omane, et temas osalevad ained sulavad koos madalamalt kui ükski temas osalev komponent üksikuna. Kuid eutektilise punkti saavutamiseks peavad aineid olema kindlas vahekorras.
Näiteks 50% Al2O3 ja 50% SiO2 annavad segu, mis sulab umbes 1750°C, ehk madalamalt kui nende kahe aine keskmine sulamispunkt 1850°C. Kuid 10% Al2O3 ja 90% SiO2 annavad segu, mis sulab temperatuuril 1545°C, ehk madalamalt kui ränidioksiid üksi, rääkimata alumiiniumoksiidist. Madalaimat temperatuuri, mis on vajalik alumiiniumoksiidi ja ränidioksiidi teatud segu (või teiste ainete segu) sulamiseks nimetatakse eutektiliseks punktiks. Erinevatel segudel on see erineva protsentuaalse koostise juures (Hamer lk 119).
Räni- ja alumiiniumirohked glasuurid on kõvad ja vastupidavad. Kui soovitakse valmistada selliseid, on mõtekas arvestada nende eutektiliste segude proportsiooniga, et valmistatavaid glasuure ei peaks kole kõrgelt põletama.
Ka pliioksiid ja ränidioksiid annavad palju erineva sulamispunktiga eutektilisi segusid. Neist madalaimalt sulav on segu vahekorraga 10% SiO2 ja 90% PbO, mis sulab juba 510°C (eutektiline punkt), kuigi pliioksiid üksi sulab umbes 880°C.
Ränidioksiid võib esineda nelja erineva kristallvõrega: kvarts, kristobaliit, tridümiit ja kvartsklaas. Kvarts, mis on sulatatud kvartsklaasiks, ei muutu jahtudes enam tagasi kristalliliseks kvartsiks. Kõik neli ränidioksiidi faasi on keemiliselt sarnased, kuid nende kristallvõre kuju on erinev. Neist kristobaliidi omadust 226°C juures äkitselt paisuda ja jahtudes samamoodi kokku tõmbuda, saab ära kasutada madalkuumuse glasuuride pragunemise vältimiseks. Nimelt suurendab 10% kristobaliiti madalkuumusmassi kokkutõmbumist, nii et mass kahaneb isegi veidi rohkem kui glasuur ja praovõrgustikku ei teki. Sellel otstarbel lisatakse eriti valgetesse madalkuumuse massidesse flinti, mis suuremas osas muutub kristobaliidiks ja vähendab seega glasuuri pragunemist. Talgist saadav magneesium hoogustab samuti kristobaliidi teket keraamikas.
Lisaks eristatakse erinevaid kvartsi vorme - alfa ja beeta kvartsi (aga ka α ja β kristobaliiti ning α ja β tridümiiti), mis muutuvad ühest teiseks ja tagasi: alfa kvarts eksisteerib ainult kuni 573°C ja beeta kvarts üle 573°C.Üleminekul alfalt beetale kristallvõre laieneb ja tagasi muutudes väheneb. Mõnikord võib kvartsi vormimuutus põhjustada eseme pragunemist jahtumisel või isegi mõni päev hiljem. See võib juhtuda kui massis on palju vaba kvartsi, ettepõletus tehti liiga madalal temperatuuril (800°C) või jahtumine 600°C allapoole oli liiga kiire. Kvartsi vormimuutus mõjutab ka glasuure.
B2O3
Diboortrioksiidil B2O3 on kõigi kolme glasuurikomponendi omadused. Lisaks võimele klaasi moodustada on ta ka stabilisaator ja sulandaja. Boor ei saa kunagi olla ainus klaasimoodustaja (nagu räni), sest siis oleks glasuur vees lahustuv. Kuid koos räniga moodustavad nad keemiliselt hästi vastupidavaid glasuure. Pikemalt temast sulandajate juures.
P2O5
Fosforoksiid on klaasimoodustaja, mis ei sobi perfektselt Segeri molekulaarsüsteemi. Fosforoksiidiga ei saa asendada ränidioksiidi. Glasuuris ta sulab, kuid ei ühine räniga. Eraldi ainena on fosforoksiid mürgine ja sulab 580°C. Enamasti on ta ühendatud kaltsiumiga, moodustades trikaltsiumfosfaate, kus kaltsium on sulandaja ja fosfor klaasimoodustaja.
Väike kogus fosforit moodustab kolloide, mis tekitavad kolloidset opaaksust. See on omane chun-seladonidele.
Üldiselt muudab väike kogus fosforoksiidi glasuuride toone sinakamaks ja suurem kogus muudab nad katvamaks. Ta suurendab ka glasuuride soojuspaisuvust ja vähendab viskoossust ning pindpinevust.
Fosforoksiidi toorained on vees lahustuvad puutuhk, taimetuhk, kondituhk ja tehislik kondituhk trikaltsiumfosfaat. Vees mittelahustuvad on amblygoniit ja fritid (mis on kergelt vees lahustuvad).