Katvad glasuurid
Läbipaistmatuid glasuure nimetatakse ka opaakseteks ehk katvateks. Katvaks muudavad glasuuri värvipigmendid, gaasimullid, kristallid või lahustumatud tooraine osakesed, mis peegeldavad kogu valguse glasuurist tagasi, nii et see ei pääse läbi glasuurikihi keraamilise massi pinnani ja tagasi.
Katvaks muudetakse glasuur enamasti SnO2, ZrSiO4 ja TiO2 abil. Ka naatriumfluoriid (NaF) ja kaltsiumfluoriid (Ca2F) muudavad glasuuri katvaks, seda tänu peentele flourgaasi mullikestele.
Katvaks muutvad oksiidid
SnO2
Tinaoksiidi kasutatakse peamiselt glasuuride katvaks muutmisel, traditsiooniliselt madalkuumuse majoolika ehk fajansi glasuurides, kus ta on mittelahustuv. Ta sulab 1150°C. Tinaoksiid annab enamasti sooja tooniga valge. Reduktsioonpõletuses annab ta ära ühe hapniku aatomi ja muutub halliks. Rakupõletuses saab tina sisaldava glasuuriga tekitada plaatinalaadset lüstrit.
Kuna tinaoksiidi viskoossus ja pindpinevus on küllalt suur, võib tinavalge glasuur põletuses klompi tõmbuda ja pinnal võib esineda peeneid augukesi. Tavaliselt läheb katva valge glasuuri jaoks vaja 8-12% tinaoksiidi, kuigi osa ajaloolisi majoolika ehk fajansiglasuure sisaldas isegi 20% tinaoksiidi.
Tinaoksiid mõjutab teisi värvivaid oksiide:
1) muudab Fe2O3 oranžikamaks ja soodustab massis sisalduva raua glasuuri pinnale tõusmist;
2) valge tinaglasuur muutub koos koobaltiga helesiniseid, vasega türkiisivärviliseks ja mangaaniga piimakohvivärviliseks;
3) umbes 1% tinaoksiidi soodustab vasepunaste glasuuride teket reduktsioonpõletuses;
4) koos kroomoksiidiga annab tinaoksiid roosasid ja punakaid toone, kuid ainult väga vähese tsinkoksiidi kohalolul või üldse ilma selleta. Üle 0,5% Cr2O3 annab veinipunaseid ja roosakaspunaseid.
ZrO2
Tsirkoondioksiidil on väga kõrge sulamispunkt - 2700°C, nii et ta glasuurides ei sula, kuid ühineb räniga ja moodustab tsirkoonsilikaate. Tsirkoondioksiid muudab glasuuri külmaks valgeks ja kuna ta on tinaoksiidist palju odavam, kasutatakse teda palju katvate glasuuride valmistamiseks. Valge glasuuri saamiseks kulub teda umbes sama plalju kui tinaoksiidi, ehk kuni 15%. Kroom ei mõjuta tsirkooni tooni ja teda on seetõttu hea kasutada glasuurisisese maali alusglasuurina.
Mida peenema jahvatusega on kasutatav tsirkooniühend, seda ühtlasem ja parem on saadav glasuur. Väikese soojuspaisumise tõttu vähendab ta ka glasuuride pragunevust.Tsirkoonglasuurid on keemiliselt ja mehhaaniliselt eriti vastupidavad ja seetõttu kasutatakse neid sanitaarkeraamikal. Nad ei ole siiski väga head tarbekeraamikaks, sest nende pind on tegelikult kare ja metallist söögiriistad võivad neile jälgi jätta.
Tavaliselt kasutataksegi keraamikas tsirkoonsilikaati, mis esineb looduslikult (tema sulamispunkt on 2550°C) ja millest valmistatakse ka ZrO2. Zirkopax, Ultrox, Superpax ja Zirkopax Plus on kõik tsirkoonsilikaatide tootemärgid.
Tsirkoonsilikaadis on tavaliselt 2/3 tsirkoondioksiidi ja 1/3 ränidioksiidi. See on oluline teada kui retseptis on kirja pandud oksiid. Kui kasutatakse tsirkoonsilikaati, võib mõnikord räni kokku liiga palju olla. See tuleks siis tasakaalustada Al2O3 lisades.
Tsirkoonil on oluline osa värvipigmentide valmistamises. Tema koostoimel saadakse palju kollaseid, siniseid, rohelisi, roosasid ja halle pigmente (vt DCMA tabelit). Tsirkoonsilikaadi abil saadakse ka ohutuid kaadmium-seleeni punaseid jt toone.
TiO2
Titaandioksiidi kasutatakse samuti mingil määral tinaoksiidi asendajana. Ta on siiski nii tinaoksiidist kui tsirkoondioksiidist nõrgem ja temaga on raske saavutada ühtlast katvat valget pinda. Ta sulab 1830°C ja 5-10% puhast TiO2 või rutiili muudab glasuuripinna siidiseks ja kõvemaks. Siidisus ja katvus on põjustatud peentest kristallidest glasuuris, mistõttu ta sobib hästi kristallglasuuride koosseisu.
Titaandioksiid esineb kas puhta TiO2-na, rutiilina ehk loodusliku TiO2-na koos vähese rauaga või ilmeniidina FeTiO2. Kui glasuuris kasutatakse rutiili, tuleb arvestada, et tänu rauasisaldusele võib ta muutuda kollaseks, eriti boori ja plii kohalolul.
Titaandioksiidi mõju teistele värvivatele oksiididele ja glasuurile sõltub kogustest: 1% intensiivistab värve, 2-5% muudab värvid kirjuks ja 6-20% summutab värve ning matistab pinda.
Veidi TiO2 ja eriti rutiili muudavad Fe2O3 värvi eriti oranžiks. Mangaan muutub titaaniga halliks ja vaskoksiid sinakaks. Koobalt, mis tavaliselt on sinine, muutub titaani mõjul rohekaks.
Läbipaistmatuid glasuure nimetatakse ka opaakseteks ehk katvateks. Katvaks muudavad glasuuri värvipigmendid, gaasimullid, kristallid või lahustumatud tooraine osakesed, mis peegeldavad kogu valguse glasuurist tagasi, nii et see ei pääse läbi glasuurikihi keraamilise massi pinnani ja tagasi.
Katvaks muudetakse glasuur enamasti SnO2, ZrSiO4 ja TiO2 abil. Ka naatriumfluoriid (NaF) ja kaltsiumfluoriid (Ca2F) muudavad glasuuri katvaks, seda tänu peentele flourgaasi mullikestele.
Katvaks muutvad oksiidid
SnO2
Tinaoksiidi kasutatakse peamiselt glasuuride katvaks muutmisel, traditsiooniliselt madalkuumuse majoolika ehk fajansi glasuurides, kus ta on mittelahustuv. Ta sulab 1150°C. Tinaoksiid annab enamasti sooja tooniga valge. Reduktsioonpõletuses annab ta ära ühe hapniku aatomi ja muutub halliks. Rakupõletuses saab tina sisaldava glasuuriga tekitada plaatinalaadset lüstrit.
Kuna tinaoksiidi viskoossus ja pindpinevus on küllalt suur, võib tinavalge glasuur põletuses klompi tõmbuda ja pinnal võib esineda peeneid augukesi. Tavaliselt läheb katva valge glasuuri jaoks vaja 8-12% tinaoksiidi, kuigi osa ajaloolisi majoolika ehk fajansiglasuure sisaldas isegi 20% tinaoksiidi.
Tinaoksiid mõjutab teisi värvivaid oksiide:
1) muudab Fe2O3 oranžikamaks ja soodustab massis sisalduva raua glasuuri pinnale tõusmist;
2) valge tinaglasuur muutub koos koobaltiga helesiniseid, vasega türkiisivärviliseks ja mangaaniga piimakohvivärviliseks;
3) umbes 1% tinaoksiidi soodustab vasepunaste glasuuride teket reduktsioonpõletuses;
4) koos kroomoksiidiga annab tinaoksiid roosasid ja punakaid toone, kuid ainult väga vähese tsinkoksiidi kohalolul või üldse ilma selleta. Üle 0,5% Cr2O3 annab veinipunaseid ja roosakaspunaseid.
ZrO2
Tsirkoondioksiidil on väga kõrge sulamispunkt - 2700°C, nii et ta glasuurides ei sula, kuid ühineb räniga ja moodustab tsirkoonsilikaate. Tsirkoondioksiid muudab glasuuri külmaks valgeks ja kuna ta on tinaoksiidist palju odavam, kasutatakse teda palju katvate glasuuride valmistamiseks. Valge glasuuri saamiseks kulub teda umbes sama plalju kui tinaoksiidi, ehk kuni 15%. Kroom ei mõjuta tsirkooni tooni ja teda on seetõttu hea kasutada glasuurisisese maali alusglasuurina.
Mida peenema jahvatusega on kasutatav tsirkooniühend, seda ühtlasem ja parem on saadav glasuur. Väikese soojuspaisumise tõttu vähendab ta ka glasuuride pragunevust.Tsirkoonglasuurid on keemiliselt ja mehhaaniliselt eriti vastupidavad ja seetõttu kasutatakse neid sanitaarkeraamikal. Nad ei ole siiski väga head tarbekeraamikaks, sest nende pind on tegelikult kare ja metallist söögiriistad võivad neile jälgi jätta.
Tavaliselt kasutataksegi keraamikas tsirkoonsilikaati, mis esineb looduslikult (tema sulamispunkt on 2550°C) ja millest valmistatakse ka ZrO2. Zirkopax, Ultrox, Superpax ja Zirkopax Plus on kõik tsirkoonsilikaatide tootemärgid.
Tsirkoonsilikaadis on tavaliselt 2/3 tsirkoondioksiidi ja 1/3 ränidioksiidi. See on oluline teada kui retseptis on kirja pandud oksiid. Kui kasutatakse tsirkoonsilikaati, võib mõnikord räni kokku liiga palju olla. See tuleks siis tasakaalustada Al2O3 lisades.
Tsirkoonil on oluline osa värvipigmentide valmistamises. Tema koostoimel saadakse palju kollaseid, siniseid, rohelisi, roosasid ja halle pigmente (vt DCMA tabelit). Tsirkoonsilikaadi abil saadakse ka ohutuid kaadmium-seleeni punaseid jt toone.
TiO2
Titaandioksiidi kasutatakse samuti mingil määral tinaoksiidi asendajana. Ta on siiski nii tinaoksiidist kui tsirkoondioksiidist nõrgem ja temaga on raske saavutada ühtlast katvat valget pinda. Ta sulab 1830°C ja 5-10% puhast TiO2 või rutiili muudab glasuuripinna siidiseks ja kõvemaks. Siidisus ja katvus on põjustatud peentest kristallidest glasuuris, mistõttu ta sobib hästi kristallglasuuride koosseisu.
Titaandioksiid esineb kas puhta TiO2-na, rutiilina ehk loodusliku TiO2-na koos vähese rauaga või ilmeniidina FeTiO2. Kui glasuuris kasutatakse rutiili, tuleb arvestada, et tänu rauasisaldusele võib ta muutuda kollaseks, eriti boori ja plii kohalolul.
Titaandioksiidi mõju teistele värvivatele oksiididele ja glasuurile sõltub kogustest: 1% intensiivistab värve, 2-5% muudab värvid kirjuks ja 6-20% summutab värve ning matistab pinda.
Veidi TiO2 ja eriti rutiili muudavad Fe2O3 värvi eriti oranžiks. Mangaan muutub titaaniga halliks ja vaskoksiid sinakaks. Koobalt, mis tavaliselt on sinine, muutub titaani mõjul rohekaks.